Viimaks Eesti!!!!

Nagu eelmisest postitusest lugeda sai, oli mul võõrriigis töötamisest totaalselt kõrini ning peas mõlkusid vaid mõtted, et saaks viimaks ometi Eestisse elama asuda. Nüüdseks on siis Eestis elamine reaalsuseks saanud. Tulin Soomemaalt ära 13. novembril, sest töö sai otsa. Hea on lõpuks siin koos elada. Aga siis asjadest järjekorras:

Enne Eestisse jõudmist sain teada, et mulle on Haapsalu kohtust kiri tulnud - nimelt seesama vend, kes umbes aasta tagasi minult läbi internetitehingu kopsaka summa raha üle lasi, mõisteti kohtuistungil ametlikult süüdi ja läks kaheks aastaks vangi. On kohustatud mulle 200€ tagastama kahe aasta jooksul, lisaks ühele tunnistajale kütusekulu 60€ ja lõpuks ka 0.45€ koopiapaberite eest. Loodan, et saan oma raha tagasi kah ja võimalikult kiiresti.

Olnud paar päeva juba kodus olnud ja koju ennast vaikselt sisse seadnud, otsustasin, et võiks auto ära võtta lõpuks. Ühel ilusal hommikul, kui mul üksi igav oli, mõtlesin et vaatan niisama autosid. Helistasin siis ühele Passativennale ja kolmepaiku sõitsime juba Võrusse auto järele. Kohale jõudsime muidugi pimedas kuue paiku, sai kuskil tanklas masin üle vaadatud ja paistis kõik normaalne olema - tegelt oligi kõik nii nagu see vend seletanud oli. Hiljem muidugi tekkisid mõned jamad autoga. Tegime siis ostu-müügi lepingud ja asjad ära, õhtul koju jõudes oli ikka ilge väsimus peal.

Vahepeal võttis uurija Mailiisiga ühendust ja teatas, et on 90% kindel, kes ta telefoni ära varastas. Mõne aja möödudes kutsuti ta politseijaoskonda ja telefon anti ilustikenasti tagasi, kusjuures täiesti terve ja töötavana! Politsei ütles, et telefon saadi poolõnnega tagasi ja seda varast ei saa otseselt süüdi mõista, sest ta ise väitis, et ostis selle telefoni samal ööl Tervise paradiisi parklast. Kuna aga tal on kriminaalne taust, siis võetakse ta luubi alla.

Siis ühel põneval õhtul kirjutas Mihkel mulle, et mul on võimalus ehitusele tööle asuda. Järgmine hommik läksime objekti üle vaatama ja ülejärgmine päev oli juba tööpäev. Sain päris hea töökoha kodu lähedal (5 minutit jalutada), tegu on muinsuskaitse all oleva 1938.aasta majaga, mis põles 6 aastat tagasi ja on vaja ära restaureerida. Ütleks, et erinevust Soome ja Eesti vahel töö osas on ikka märgata. Kuidas inimesed varasse suhtuvad, on hoopis teine. Siinpool hoitakse vanad asjad alles, juhuks kui neid läheb kuskil vaja, Soomes visatakse kõik jama minema ja ostetakse uued asjad peale. Samas turvanõuded on siinpool karmimad. Juba esimene päev, kui tööl olin, tuli mingi erariietes tööinspetktsiooni vend aia taha ja karjus katusel töötavale töölisele: "Sina tule alla sealt!", üsna ebaviisakas ja pealelendav vend oli sealt aia tagant, aga lähemale ei julgenud tulla. Põhjus, miks pildistas, sõimas ja kaebama läks, oli see, et töölisel polnud rakmeid seljas teisel korrusel töötades. Ülemus sai 300€ trahvi kohe. Aga muidu on tööl vägev ja olen ülimalt rahul, et on, mida teha ja ei pea kodus passima.

Ühel õhtul läksime Mailiisi, Kaari ja Merlega Rannametsa klassidevahelisele (10+10+12) peole, ise olin kaine rool. Sõpradeks kaasas Kopparberg Alkoholfri ja alkoholivabad Pulsid. Port Arturi müüja, va lammas, küsis mult nende eest dokumenti. Kui ütlesin, et need on alkoholivabad!!!, oli vait ja lasi need läbi, rohkem ei öelnud sõnagi. Aga pidu algas minu jaoks hästi. Olles sinna üritanud vaikselt seltskonda sulanduda, läks autoga jamaks. Kaari keeras võtmest autouksed korraks lahti ja tagumised aknad vajusid alla ja enam kuidagimoodi üles ei läinud. Sai siis umbes poolteist tundi pimedas õues väljaspool pidu auto kallal nokitsetud. Küsisin mingilt kohalikult Rannametsa tüübilt tööriistad ja asusin polstrit lahti kakkuma. Polstri sai lahti ent aknaid ikka üles ei saanud. Panime kõik kokku tagasi ja läksime pidusse tagasi. Rahulik istumine. Kui sinna jõudsime mingi 10 paiku, olid paljud juba ära vajunud. Tegin kerge saunatiiru ja midagi erilist kommenteerida polegi selle kohta. Öösel 3 ajal hakkasime siis lahtiste akendega tagasi Pärnu poole liikuma. Ööseks kolisime maale, sest linna sellise masinaga jääda oleks olnud mõeldamatu.

Hiljem millalgi sai aknad kinni kiletatud ja diagnostikasse viidud. Kõik asjad sai tööle, aga nii pea, kui autoga sealt tagasi sõitsin, hakkas asi jamaks minema ja auto suri välja pidevalt. Helistasin sellele diagnostikavennale ja tuli autot peale tööd üle vaatama. Ütles, et küünlad on läbi ilmselt. Ostsin siis mina autopoest küünlad ära ja mõtlesin, et vägev, saab asja korda teha. Vahetasime pimedas, tööpäeva lõpus Mihkliga küünlad ära, mis oli omaette tripp ja Pärnu vahel sai ikka korralikult edasi-tagasi sõidetud, aga auto ikka tööle ei hakanud. Järgmisel päeval päevavalges sai uuesti kapoti alla vaadatud ja oh seda imet - lihtsalt õhutoru oli lahti tulnud klambrist. No mida veel?! Minutiga auto korras. Nüüd siis saab rahulikult jälle ringi kruiisida.


Selle pika tekstiga peaks kõik vahepeal toimunud tähtsamad sündmused olema võimalikult lühidalt kokku võetud...
... aga siiski mitte...
Hakkasin ka lõpuks jõusaalis käima, siiani pole seda regulaarset jõusaalindust veel sisse saanud, aga iga asi omal ajal!

Nüüd on küll kõik,
Head!

Elu goes on

Suure ajalise hõivatuse ning eluprobleemidega tegelemise ja raske töötamise (tegelt loe: mitteviitsimise) tõttu pole ma siia blogisse järjekordselt väga kaua kirjutanud. Kui aus olla, siis järjekordselt on selles ajajärgus massiivselt asju toimunud.

Näiteks ühel päeval, 13. reedel, septemberkuus läksin mina tööle, töötasin ilusti ja peksime Petriga plekki sodiks, ise väänasin kahte laeliistu üksteise küljest lahti ja nii see juhtus - tõmbasin, raisk pinge alt vabanenud liistuga omale kätte ja mis siis ikka. Kutsusime Argo objektile järgi ja tõmbasime õmblema, kuhu reaalselt jõudsin alles igasuguste jamade tõttu kahe tunni pärast, Näiteks oli kõht suht tühi ja käisime korteris söömas vahepeal. Teile teadmiseks sõime siis ploffi. Edasi trippisime jala sealt lähedalolevasse haiglasse, kus saime oodata umbes pool tundi ja siis selgus, et inimestele, kes Helsinkis elavad, esmaabi ei osutata. Normaalsed seadused teil, põdrad. Siis pidi kuskile teise haiglasse kõmpima, mis oli lähedal. Seal veel pool tundi ja asuti niidi ja nõelaga mu käekese kallale. Kõikse positiivne oli asja juures see, et sain nädalaks ajaks haiguslehe, mis tähendas seda, et EEEESTI! Kuna tegelikult pidime nagunii samal päeval minema hilisema laevaga, broneerisime piletid ümber ja sai veel varem koju.
Järgmine reede pidi juba minema niite välja võtma. See läks hästi kiiresti ja valutult, arst pani mingi plaastri peale ja kõik oli normal. Muidugi läksin samal päeval koju puid lõhkuma ja saagima ning tõmbasin midagi lahti sealt uuesti. Enivei samal õhtul oli veel üks megalahe pidu. Rebaste ja kaheteistkümnenda klassi (natukeketi)pidu Kablis kuskil puhkemajades vms. Saun ja bassein ja eraldi kahesed toad, hea seltskond ja piisav kogus alkohoolsemat kraami, mille mõjul sai kõvasti ja valesti lauldud ja niisama võhivõõrastega juttu aetud. Peale seda sain FB's ikka korralikult uusi sõpru. Selle peo tagajärjel sain veel nädala haiguslehel olla, sest suutsin oma haava kuidagi poolenisti lahti saada uuesti ja pidin haiglasse seda kinni minema teipima. Nädal aega rohkem musiga tähendab nädal aega veel kõige kvaliteetsemat aega. Ise olin rahul, et ei pidanud tagasi Soome minema.

Siis vahepeal ükskord mõtlesin, et pohyolo ja hakkasin ilgeks jõusaalivennaks. Ostsin poest jalatsid ja särgi ja püksid ja sokid ja valgupulbrit ja piima ning olin nagu highly-motivated. Tegelt nii ilge vend polegi, mingi kuu ja natuke peale sai korralikult käidud, aga nüüd on asi ära vajunud, sest varsti on plaan Eestisse tagasi kolida ja materiaalsuse huvides on seal mõttekam käia. Üldse on viimasel ajal mõtted ainult Eesti elu peal ja üritan siit varsti põgeneda. Ometigi on ju nüüd (läbi suurte nõmeduste ja ütlemiste ja draamaga) Eestisse oma kõige kallimaga päris oma üürikorter võetud :) , aga andke andeks, seal Jannsenis läks asi juba väga kummaliseks. Laupäeval ajasime siis korteriasju, käisime vaatamas Karusselli korterit, omanik oli väga sõbralik ja tore, korter oli suurepärane, ainult pisut ühetoaline. Aga hubasus ja kodutundelisus võtsid võimust. Nii me siis läksimegi pühapäeval sinna asju sisse seadma. Kell 12 pidime seal olema ja rääkisime veelkord omanikuga asjad läbi, siis tuli maakler, andsime talle raha ära, allkirjastasime lepingu ja tõmbas ka uttu. Natuke aega veel seletamist omanikuga, andis võtmed kätte ja läks ka minema. Edasine toimus väga suuresti kiirustades, niisiis kihutasime Jannsenisse, hakkasime ilge hooga asju pakkima. Meie õnneks olid sealsed "elanikud" parasjagu kuskil väljas ning umbes tunniga olid asjad koos. Seejärel tegime EMT's netipulga lepingu ja kihutasime koju ja tassisime asjad korterisse. Kõike seda kahe tunni jooksul - võetud korter, sõlmitud kaks lepingut, kolitud välja ja sisse. Edasi trippisime maalt ka läbi ja siis juba Tallinnasse ja laevaga siia toredasse Soome Vabariiki!! :)

Tuleks juba järgmine neljapäev, oleks kõik hästi :)

Head!

Eesti!

Eestis käidud ja paar päeva juba Soomes oldud. Nädalavahetus läks üsna ruttu, aga teha jõudis ka samas üsna palju. Koju jõudsin veerand kümme õhtul, nägin üle pika aja oma Mailiisi, krdi ea tunne oli : ) . Natuke aega istusime maal ja siis läksime linna korterisse. Ülimõnus õhtu oli Mailiisi, vesipiibu ja veini seltsis. Mingi viieni ajasime juttu ja läksime magama ära. (Tebla sain ka kätte see õhtu). Järgmine päev läksime maale, aga siis tuli meelde, et ema on tööl ja Argo oli üldse kuskil linnas, otsustasime, et pohyolo, lähme tagasi linna, käisime rannas. Tegime väiksed arbuusid ja siis jälle maale. Seal sai elamist remontima hakatud, katusel ronitud ja muud tsirkust korda saadetud. Selline tore edasi-tagasi-päev. Õhtul tuli krista külla ja tegi öösel kõigile korralikult massaaži, tõmbas lebosse ära.  Laupäeval passisime vist maal päevläbi ja õhtul läksime Estonia termidesse, mis on ikka sada korda parem ja hubasem koht kui Tervise termid, saunakeskus vms. Peale seda käisime Aptekis, kus oli siis Heleri ja Merle ja veel mingid. Seal tegime mingid shotid ja tõmbasime Bussi hooaja lõpupeole, kus tegime ka igast shotte ja möllasime. Shotid olid muidugi toredate nimedega ja muidugi olin mina see, kes pidi tellima viis "paneme tatti" shotti. Üritasin kuidagi võimalikult normaalselt sellele tüübile teada anda, mida vaja on :D. Paar meeldejäänud nime veel siis: an anus, selgeltnägijate kuseproov... rohkem ei tule praegu meelde. Kerge chillax mingi neljani umbes ja siis tõmbasime Mammu ja Merlega burksi sööma nonstopi, kus mingi purjus vend rääkis, et ma teen poolteist pööret päevas, misiganes see ka ei tähendaks. Läksime kolmekesi vallikääru kuskile paadisillale vms, tõmbasime vessari taas välja ja pidu jätkus. Sain sealt omale toreda sõbra ka, ühe kassi. Hiljem joinis meiega mingi 3 tüüpi, kellest ühega Merle on flirticus tutvunud, aga miskipärast haihtus see vend ära kuskile ja siis jäid 2 tüüpi järgi, üks oli mingi kahtlane potsepp Elmar, kes elab Kilksamal ja on mingi räige ülemus oma potsepa firmas, mille nime ta isegi ei tea, teine oli lihtsalt imelik jutupaunik ja kummaline vend. Passisime seal paar tundi ja läksime laiali ära, korterisse siis. Hommikul tõmbasime jälle maale tööle ja õhtul tegime ühe sauna. Tuppa sai alles mingi ühe paiku ja magama kahe ajal, kusjuures neljast oli äratus, sellegi kahe tunni jooksul sain kaks südameinfarkti pms :D.. loodan, et enam ei juhtu. Varahommikul sõitsime linna, viskasin oma kallikese linna korterisse ära ja ise suundusime Soome poole edasi, dra.

Aa, täna on Eesti Wabariigi taasiseseisvumispäev. Elagu Eesti! Tegin selle päeva puhuks omale tööl Eesti lipu ja kleepisin varruka külge. Vot!

Eesti peeglipatrioot

Minu kõige kõigem!!! :)

Piibuõhtu (kvaliteet on hea)

Minu kunstiteos

Esimene pilt uue teblaga!

Tegin veel kunsti

Head!

Huomenna meneen Viroon!!!!

Täna suutsin tööl siis jyrsija (freesi?) tuksi keerata. Või noh, see lihtsalt suri ära, kahjuks või õnneks. Natuke sai kuulata, kuidas Tero omaette vitutas ja saatanatas ja perkeleetas ning seda odavat masinat kirus, seejärel masina parandusse viis. Minu tööpäev - 2tundi lihtsalt istumist, 6tundi niisama töllerdamist ehk võtsin ühe riiuli maha ja kolmest toast kiskusin põrandakatte üles. Homme veel vaja kaheni vastu pidada ja siis on kõik hästi.
Aeg liigub järjest aeglasemalt, kuid ootus on jõlesuur. HOMME näen oma kallimusipaid! :)

Head!

Hästi lühidalt, hästi sisukalt.

Hei! Täna tõusin kogemata tund aega varem üles ja mul on nüüd pool tundi aega kogu vahepeal juhtunu lühidalt kirja panna, seega ei hakka siin pikalt patrama.

Vahepeal lõpetasin Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi gümnaasiumi, toimusid igast suured pidustused ja muud värki.  Lõpetamine toimus kontserdimajas väga päikselise ja palava ilmaga. Tsirka poolteist tundi sai sees istutud ning seejärel suundusime õue, kus oli võimalik hästi palju lähikondlasi ja sugulasi üle vaadata ja nendega rõõmsasti lilletada. Õhtul suundusime kõik koju (maale). Seal sai siis söödud, joodud, natuke veel lilletatud, lillpildistatud üksteist ja saunatatud. Kõik läks enamvähem plaanipäraselt, kui nüüd välja arvata üks imelik võõras nägu seal peol, kes meiega kangesti sauna tahtis tulla. Saage tuttavaks - Madis. No see vend oli ikka tõeline naljanumber, aga mis tast siin ikka pikemalt kirjutada, igal ühel omad mälestused. Ei no tegelt kõik läks ilusti ja  nüüdseks on kool läbi ning selle pärast enam muretsema ei pea. Kuidagi võõras on mõelda, et ma ei pea enam seda suvelõpumasendust tundma, et nüüd ongi kõik ja jälle hakkab see nõme kool. Heh.

Siis millalgil toimus Berliini-Praha reis, mis koosnes seitsmest päevast ägedustest erinevates kohtades looduses ja muudes toredates paikades. Ööbisime hotellides, sõime-jõime, trippisime igalpool vanalinnades, jäänukk-mägedes (tglt jäänukmägedes) ja üldse kuskil vanalinnades. Hiljem lisan mõned pildid siia ja täiendan seda postitust, ärge muretsege.

Veel toimus isa sünnipäev-soolaleivapidu. Läksime ja tsekkisime ka Mailiisiga asja üle. Kõigepealt läksime Rappeli keskusesse pesumajaboksi üle vaatama, siis suundusime kuskile söögikohta, mis oli meeldejääv lillepott-lampide poolest. Seal tehti üks korralik miljonikäiguline sööming ja edasi läksime juba Rohelisse Pesumajja. Seal toimus siis lühitutvustus masinate kohta ja vaatasime ka Tripps'i tehase üle. Hiljem tutvustasime Mailiisiga oma reisipilte ja jagasime oma toredaid muljeid kõigile. Hiljem vaatasime isa reisipiltisid ja jõudsime koju alles kella 4 paiku öösel. Parajalt valgeks läks juba väljas.

Läbi raskete otsuste ja eluplaneerituse puudulikkuse tõttu tulin oma kallima juurest, keda ma pole juba pea pool kuud näinud, kaugemale, et järjekordselt põdraks saaks digimuutuda. Seekord siis olen vist aasta, kui nii palju kannatab. Noh jah.. veel ei tea, aga eks näis. Igatsen oma kallikest!!!

Siis tellisin oma uue telefoni ära, mida Mailiis juba ärandada üritab. Ise lihtsalt kade, ütles enne et see tebla on nii suur ja ebamugav, a nüüd kui sellele järgi läks, ütles et ta võtab selle omale ja igast niukest asju. Veel ütles, et ma olevat sellega nõus, sest ma ei vastanud talle Facebookis kell peaaegu 1 öösel, kui ma magasin. Mul on frontcamerad ja siuksed värgid seal peal!

Nüüd aga saab mul aeg otsa. 8.30 jõuab Reeno bussiga maja ette ja sõidan taas tööle. Täna siis Tero maja juurde mingeid krdi faking kive laduma.

Ja täna sai Mailiisiga 5 kuud täis, kahju ainult, et seda koos Temaga tähistada ei saa..


Head!

Ma ei tea, terve mu elu sai kirja siia vist

Uskumatu on taas endale tõdeda, et mu viimasest postitusest on nii palju aega möödas. Kõiki neid ivente, mis vahepeal toimunud on, ei saa siin kokku võtta, kui ma just 10-leheküljelist postitust ei kirjutaks. Seda ma aga teha ei viitsi. Aga noh, mis siis ikka, teeme lühikokkuvõtte tähtsamtest ja toredamatest sündmustest.

KOOL

Ükskord toimus meil koolis tutipidu, mis oli väga tore. Sai natuke naerdud ja aulas passitud. Hiljem käisime klassiga autodega kuskil linnavahel tiirlemas ja sõime mäkis end paksuks.

Siis käisin ma vahepeal Raplas oma uurimistööd tegemas. Selle kallal sai ikka kõvasti higi, pisaraid ja verd valatud, aga õnneks sain selle töö ikkagi valmis. Kaitsmine läks ka edukalt. Umbes viie minutiga rääkisin ära, mis ma töös kirjutasin ja hindeks sain ka viie. Uurimistöö oli üks lõpueksamitest, enne seda toimus mul veel 4 riiklikku eksamit, mille tulemused on ka nüüdseks juba teada. Esimeseks eksamiks oli eesti keel, mis oli kõige rõvedam ja aeganõudvam, väsitavam eksam, aga tulemusega 74 punkti võin enamvähem rahule jääda. Sellele eksamile järgnes ühiskonna eksam, mille eest anti mulle ainult 62 punkti. No krt, seal ma oleks küll rohkem pidanud saama, ausalt kah. Kolmandaks oli inglise keel, mis oli päris kohutav, sest üks osa oli suuline, millelt oli võimalik saada 20 punkti, kuid millelt sain vaid 13. Lõpptulemusena aga läks see eksam mul kõige paremini - 76 punkti. Ja siis oli veel geograafia eksam. Seda eksamit teha oli nagu epowrjgosijgfdfdgs, sest öö otsa magamata olles ei genereerinud aju suurt midagi. Vastavalt tuli ka tulemus - 42 punkti. Aga noh, NÜÜD ON KÕIK LÄBI! Nägemist, kool, adios. Neljapäeval pean veel sinna minema korraks, mingit nõmedat allkirja andma ja siis on mul jumalast savi, mis seal koolis edasi toimub. Praegu ootan siin rahulikult reedet, et saaks ka seal kontserdimajas ära käia ja inimestelt ohtralt lilli saada. Hiljem sajab mu koju hunnik rahvast, siis teeme veel siin midagi ja siis võin kooli lõputult enda jaoks unustada.

NIISAMA ELU

Vahepeal oli mai kuu. Selle kuu alguses ma tegin esimest korda kõne hädaabikeskusesse, sest seltsimees Hendrik suutis korralikult meid outi creepida. Ühesõnaga oli suht rahulik õhtu Roosi tänaval, mõtlesime, et võiks siis sõber-Hendriku ka kutsuda. Tuli siis ta sinna ja tarbisime natuke alkohoolset joogipoolist. Natuke õlut, natuke matkajooki ja seiklus võis alata. Läksime nimelt randa, et vaadata, mis seal ka huvitavat toimub, aga selgus, et öösel seal väga midagi ei tehta ning suundusime tagasi Roosi tänavale. Mõtlesime juba et noh, mis siis ikka, lähme magama ära ja.. ühelt maalt järsku ei saa Hendrik magada ja et aiai ja valus on vms. No mõtlesime siis, et ju ta ikka üle läheb, mis siis ikka. Aga ei, kus sa sellega. Pool tundi vähkres seal ja oli paha olla. Mõtlesin siis, et krt kutsun ikka need kiirabimehikesed ka kampa ja vaatame koos, mis viga on. Tuli siis auto sinna tänavale, aga need punamehikesed polnud üldse minust vaimustuses. Mõtlesin veel, et äkki neil kah mingit jooki ja möllame edasi ja parandame Hendriku ka juba möödaminnes siis ära. Aga ei... krt nad vedasid ta oma autosse ja sulgesid MINU NINA EEST uksed. Mitte mingit respekti. Oh jah, tuleb paremini rahvast valida. Hiljem Hendrik tuli tagasi ja ütles, et tal nüüd parem. Ma ei tea mis nad temaga tegid seal.

Siis peale seda juhtus üks kurb asi ka, nimelt Zasko tuli magama ära panna, sest asi oli ikka päris hull tal juba. Nüüd puhkab einamaal rahulikult. Rest in peace, Zasko!

Siis mu musipall-nunnukas on siia päris kenasti vahepeal paar korda sisse kolinud, aga ma ei tea, ikka kipub nii olema, et kolib välja ja sisse jälle kogu aeg. Nüüd kolis jälle välja hiljuti, varsti tuleb tagasi. Olime megatublid ka. Mingi ükspäev tuli lambist üks veoautoga imelik mees mu hoovi mulle puid tooma. Mis siis ikka, võtsime selle töö ette ja kolme päevaga saagisime Mailiisiga ära need, rsk. Ja üldse saagisime kogu aeg. Vedasime võsa kuskilt kraavist jne. Ja ükspäev sain Maxxximast uued plätud ka, mis olid nii imelikud, nii odavad - 2.79€ , kujutate pilti? Mesimummu mustriga plätud. Pärast ostlemist tõmbasime R-kioskist draakonijäätised peale ja tõmbasime kuskile riidekaltsupoodi, kust sai mingit riiet vms. Edasi tulime koju.

Eile kui Mailiis siit ära läks, sai ikka ka päris palju nalja. Anna andeks, kalla, aga sellest pidi kirjutama... Ühesõnaga, asjad kokku pakitud - linna minek. Pikemas perspektiivis siis toimus Mailiisi ära saatmine Tihemetsa bussi peale. Mailiis istus autosse juba, ma läksin välisust kinni keerama. "Keera auto tööle nii kaua," ütlesin ma talle. Mailiis nõustus. Mailiis keeras võtit, kuid ei pannud tähele, et autol oli käik sees. Ja nii ta sõitma hakkas seal kõrvalistme peal omapead..  vaatasin mina natuke seda lõbusat seika pealt ja kuulasin autost kostuvat kiljumist. Auto läheb, juhti pole. Aga tore oli.. asja muutis veelgi toredamaks see, et sama asi juhtus juba teist korda. :) Aga poole hoovi pealt sai auto seisma ja kõik jäid ohtlikult suurele kiirusele ja auto kontrollimatusele vaatamata ellu.

Aa ja siis ma kolisin Mailiisi juurde vahepeal. Tihemetsa. See sinna minek oli ikka ka omaette seiklus. Ajasin mina oma auto Tallinna maanteele ära ja muidugi telefoni jätsin kiiruga autosse, ise tormasin bussi peale. No ja katsu sa siis hakkama saada tänapäeval ilma telefonita. Terve tee pablasin, et raudselt kõik üritavad helistada, et kus maal olen ja mis teen jne. Tulin ma siis Tihemetsa peatuses maha ja mõtlesin, et .. ei krt, see on küll mingi vale koht. Mõtlesin, et kui midagi üle ei jää, pean kelleltki telefoni küsima ja kõned peale tõmbama, et mis värk on. Aga eemalt juba paistis Mailiis, kes tuli mulle vastu ja teatas rõõmuga, et oli just mu vanaemaga konversatsiooni pidanud. Nimelt vanaema helistas talle ja ütles, et ma olen üks igavene jahupea jms. Aga ei, kõik läks õnneks. Tihemetsast siis nii palju, et päris lahe koht. Tutvusin Mailiisi vanaemaga ja vanaemaga ja vanaisaga ka. Trippisime vanaema ja vanaisa Koiduga igal pool ringi. Isegi välismaal käisime ära. Ülilahe oli. Käisin viimati eelmine aasta välismaal ja siis ka mingi Soomes. Aga nüüd käisime LÄTIS. Jee! #Läti . Korraks käisime tegelt, kohe keerasime ümber ka, sest pidime ühtede tuttavate või sugulaste vms juurde minema. Seal oli üks über-lahe koer, kes mängis jalgpalli meiega. Tulevane Messi siiski. Õhuks jõudsime tagasi Tihemetsa. Ja järgmine päev juba koju. Kolm päeva olin vähemalt seal.

Mailiisiga suhtesolemisest sai vahepeal kolm kuud täis. Mõtlesime, et krt, mis asi määrab ära selle päeva konkreetselt, mis ajast me suhtes oleme ja no ei leia lihtsalt mingit konkreetset sündmust. Seega mõtlesime, et  yolo, 10. märts, sest siis käisime uisukal. Ja nüüd see aeg vaikselt tiksub. Vot!

Nüüd ootan kolmapäeva õhtut, siis näeb kallikest uuesti, ma ütlen hurraa! + siis on Kairi&Arthuri 18 sünna jne. Mingi pidu tõotab tulla, eks näis. Vot. Tak.

LÕPPSÕNA

Kuule kallis lugeja, ma tõesti ei viitsi enam kirjutada ja ma loodan, et isegi kui ma viitsiksin, siis sa nagunii ei viitsiks rohkem lugeda, seega ma lähen nüüd lihtsalt minema, sest ma olen reaalselt juba pea tund aega kirjutanud siin seda ila kokku.

Ja nagu iga kord, siis lõpp-lõppsõna:

Head!

BÄM!

Eile jõudsin kooli alles 11 ajal, tegime proovi ja passisime niisama. Poole kahe ajal võtsime suuna Viljandisse, kus toimus neljandat aastat noortebändide konkurss BÄM!, mis oli üsna vägev üritus. Soundchecki jäime hiljaks, sest Viljandi on nii suur linn, et päris raske oli üles leida õiget aadressi, aga kohale jõudes oli tunne hea ning soundi saime checkida 15 minuti asemel paar minutit. Kohapeal passimine muutus lõpuks üsna väsitavaks, sest õhtul 8 paiku saime laivi alles. Ütleks, et see oli parim ja õnnestunuim laiv siiani, tegime 4 lugu ja lavalt saadeti meid päris kõva aplausi ja vilina saatel ära. Korraldajadki ütlesid, et korralik tibutagi oli seljas, kui meid kuulasid. Emotsioon aina tõusis. Sellegipoolest konkurssi me kinni ei pannud, aga õhtusel autasustamisel saime eripreemiaks suure tordi parima omaloomingulise loo eest, milleks oli Perfection. Vot tak!

Head!

Pikk jutt

Avastasin, et kõige parem vastumürk igasugusele tüdimusele, nulltujule ning igasugustele negatiivsetele keemilistele reaktsioonidele peas ei ole lihtsalt olesklemine ja päeva möödalaskmine, ootamine, et päev õhtusse kulgeb ja saab magama minna, teisisõnu rutiin. Parim vastumürk on lihtsalt millegi ettevõtmine. Kas või kõige lihtsamate asjade ettevõtmine ja nende lõpuleviimine. Vahepeal on palju asju ette võetud. Esiteks sai taasalustatud keeruka asjaga, mida kutsutakse uurimistööks. Töös saab käsitletud palju teemasid seoses kodutute loomadega Eestis ning töö kujuneb ilmselt üsna mahukaks. Teiseks, olnud avastanud, et kuu aega polnud ma ennast üldse liigutanud, võtsin uuesti käsile trennitegemise. Esimene päev läks ladusalt kummikutega sopa sees jooksmisega ning hiljem rattaga 35km trippimisega. Oli päris hea ja loodan, et ma oma onseasonit nii pea ei lõpeta, tuleb liigutada.. Ja asju, mis vajavad tegemist on veel ja veel - niinäiteks oleme bändiga käinud paar korda stuudios oma kolme lugu kokku klopsimas ning mõne aja pärast peaksid need valmima.

Veel vahepeal toimunust:

• 22. märts toimus Lihulas BändKämp Live, mis läks meil hästi. Võitu koju ei toonud, kuid 20minutiline lavakogemus erinevate tossumasinate ja prožektorite keskel oli võimas.
• Mingil päeval tuli Elery Soomest ja nägin Rico, oma pooltädipoja ära.
• Eelmisel kolmapäeval käis üks asjatundja Tihemetsast mu loomi üle vaatamas, neid vaimselt hüpnotiseerimas ja omastamas.
• Eelmisel reedel käisid mõned inimesed Audrust ja Pärnust mu loomi üle vaatamas ja Aliast mängimas.
• Laupäeval käisin Raeküla hoodi üle tsekkimas ja kõik on seal endine, nii nagu aastaid tagasi.
• Esmaspäeval soovis üks tige ment mulle väga paljude asjade eest korraga trahvi teha, aga jättis tegemata.

Täna sai bussijaama elu vaatamas käidud (asjatundjaga Tihemetsast). Ootasime rahulikult mingisugust bussi, mis pidi ammu juba kohal olema, kui ühtäkki käis selja taga mingi kahtlane matakas. Üle õla kioski poole vaadates nägin maas lamavat meest, kes ilmselt ei saanud isegi aru, kus ta täpselt on ja miks ta seal on. Natuke aega oodates nägin, et vana ei liigutanud ennast üldse ja vaatasin nõutult otsa ühele kutile, kes kioskijärjekorras seistes lausus mulle: "Elus on!" Uskumatu ja natuke masendav, kuidas inimesed sellise asja peale reageerivad. Neil on täiesti ükskõik, kui kellegiga juhtub midagi - kui eemalt vaadates natukenegi näha on, et inimene hingab, siis on ta järelikult elus ja võib seal edasi magada. Vaatasin asjatundliku pilguga vennikese üle ning viga tal ei paistnud tõepoolest midagi, väljaarvatud kerge promill, millest oli näkkuvaadates aru saada. Järjekorras seisja, nähes, et ma üritan vanameest kuidagi aidata, aitas mul lõpuks kuidagi ta pingile istuma vedada. Inimesed võiksid olla natuke hoolivamad kaaskodanike vastu. Ta ju ka inimene. Tuli meelde see, kui ühel hommikul Tallinna maantee Jannseni tänava bussipeatuses oli inimene ära surnud ja teised jalakäijad tuima näoga ta verelombi kõrvalt mööda patseerisid. Kohutav, aga inimesed vist ongi enamjaolt sellised kummalised... vähemalt Eestis.

Aga vähemalt on õues ilmad soojad, päevad muutusid hiljuti jälle tunni võrra pikemaks ning kevad vast kaugel enam polegi... ja auto pesin ka täna puhtaks!

Paar picci pika koleda jutu peale kahh:

Head!

x

Pea genereerib ainult sitta, millest mitte mingit kasu pole.

Head!

Sõnu süüa on hea

Käes on aeg, mil pean tunnistama, et olen eksinud. Eksisin rängalt, kui ütlesin, et ma olen inimene, kes ei jää mitte kunagi haigeks. Ja nüüd ma siin istun ja söön oma soolaseid sõnu. Aitäh Sulle, palavik, et mu keha soojendad, aga anna andeks, mul oli ilma Sinutagi soe (ja natuke parem ka)..

Koolis oli täna eesti keele proovieksam, mis läks üsna edukalt. Lugemistest oli tiba raske, luule analüüs jms., kirjand oli liiga lihtne. Kirjutada võis neljal teemal, mis kõik olid nii head, et ei osanud validagi. Lõpuks kirjutasin teemal "Noorus on hukas". Tuli 452 sõna. Ja kogu selle kompoti, lugemistesti ja kirjandi + puhtandid, lõpetasin ainult 3 tunniga. Liiga kiire ja hea, et tulemus hea oleks. Eks paistab siis.

Vahepeal umbes üleeile, oli suht nice. Käisime Mailiisiga UISUKAL. See on koht, kuhu ma oma jalaga vähemalt kaks aastat astunud pole. Pool tundi lasime ringi seal, ühtegi korda ei kukkunud - success. Pleiss on täiesti ümber tehtud, ei tundnud äragi. Hindu ei tundnud ka ära. Selles ajavahemikus on nad ligi 6 korda hinda tõstnud. Muidugi rahvast seal ka just massiliselt polnud, mõned ainult. Ei, tore oli uisutada, sai isegi iluuisutamist tehtud. Olgu öeldud, et see tuli meil suurepäraselt, kui mitte öelda, perfektselt välja :)

Head!

Et siis mis vahepeal toimunud on

Vahepeal juhtus see, et sain oma hüpermegaultrasuperägedaima nascari pilli korda. Esimene päev, reede, läks kohe roadtripi alla. Õhtul tuli mõte, et peaks kuskil ära käima ja midagi tegema selle puhul - niisiis rääkisin erineva rahvaga, keegi väga midagi nõus ei olnud tegema. Rääkisin Heinzmeisteri ja Merlexi ära, et võiks roadtripima minna, Mammupammu oli Tihnus juba, mõtlesin, et läheb sealt läbi siis, korjab peale ja sõidab edasi. Plaan aga ei osutunud nii lihtsaks. Puhtatõulist Tihemetslast oli natuke raskem nõusse saada, seega surusime tuimalt msnis teda mingi tund aega vähemalt. Lõpuks sai siiski asja joonde ja tripp jätkus "Tihemetsa" poole... Meie suurimaks üllatuseks aga leidsime end lõppkokkuvõttes Iklast, Läti piiri äärest. Hiljem selgus, et oleksime pidanud Uulu ristist juba ära keerama. Efff... Anyway läksime ja tegime ilgemad ringid ja lõpuks saime Tihemetsa. Tee, mis pidi olema umbes 60km, osutus 140kmseks. Edasi sai küll väga lambikohad läbi sõidetud. Kuskil Viljandis ja kes teab veel kus... Sihuke lamp, aga kodus magamisega seda siiski asendanud poleks. Kokku tuli 360km sõitu. Pole paha!!

Kooliga on natuke nii nagu on.. Pean hakkama selle kuradima nõmeda uurimistööga ükskord tegelema, aga kurat, kust tuleb motivatsioon? Tean, et see tuleb järsku nagu välk selgest taevast ja võin kirjutada 10lk järjest, aga millal see välk tuleb? Raisk. Aa ja vahepeal olin paha, ärisin liblelt pool karpi tupsu. Vahel on hea!

Bändiga läheb endiselt hästi, ehkki vahepeal oli meil päris õudne väike-esinemine koolis. Asi oli üsna kohutav, kuid samas sai midagi uut kogeda. Varsti, 22. märtsil, esineme Bändkämp 2013-l Lihulas. Vinge, megavõimas!!

Seniks aga,
Head!

Tere

ei saaa ega saaa ega saaa ega saaagi saaama
ehk varsti saaab, raisk. üks homme, teine homme, kolmas homme, neljas homme ja viies homme. koguaeg on homme. homme on jälle homme, mida peale on jälle üks homme. hunnik hommesid. eff juu.

Muidu vahepeal toimus Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva beforeparty meie koolis, seal tegime mingid lood ja läksime minema. Edasi trippisime Mammu ja Heinzmeisteriga Roosisse, vaatasime American Pie Reunionit ja siis joinis Merlex ka. Kurb, et see film nii segane oli, peab mõttega uuesti läbi vaatama mingiaeg.

 Ühesõnaga väike šnjaaaps ja tõmbasime Bändomaaniale. A3 võitis. Palju õnne, A3! Mingi poole pealt aga komberdasime minema sealt, ei viitsinud enam passida. Roosis oli parem tsillida ja niisama talkida. Kõva õhtu oli kõva.

Head!

Autoportree

Ma ei tea, mida kõik siin nii erilist nägid, aga riputan siia siis üles oma autoportree:

ma sander, kosmosest

olen kui supernoova
kesk suurt ruumi
mis maailmale õnnetust toovaks
äratuskellaks tiksuma toodi..

olen kui must auk
ma vaid kogun ja kogun
ning lõpuks käib jälle suur pauk
ja maailm, milles elan, on uuesti logu..

olen kui maa,
keset võõraid ja ühesuguseid
pöörlen ning tiirlen, sest saan..
eesmärkideta, tekib segadus..

a tegelt katsun olla päike
sest särada on lahedam
vaid vahel olen äike
kui sinu peale pahandan..


Head!

Räige möll

Vahepeal toimus mingi räige jooming ja läbu jms klassipulma-orgia. Neljapäev läks päris lahedalt. Õhtul käisime Mailiisiga linnas ära, tõmbasin joogid poest peale. Edasi vaatasime mingeid ägedaid multikaid "Rio" ja "How to train your dragon" ja kui aeg kätte jõudis, driftisin bussiga Reimo poole. Seal saime kuttidega kokku, kallasime joogid sisse ja suundusime kesklinna. Kõigepealt külastasime Lehtlat, kus saime tüdrukutega kokku ja tiksusime niisama. Lehtlas oli mingi haige dela seoses oma jookide joomisega. Selline väga random klienditeenindaja/müüja/vms-asi tuli mult pudelit ära sikutama ja sõimas lambist näo täis, et ma seal oma õlle joon. Saatis sealt pudeliga välja, kuid ülirebel olles panin ma selle õues põue tagasi ja läksin sisse tagasi jooma. Edasi hakkas seal dokiteema, kümnendikud tahtsid Mirage'i minna, andsin ühele oma juhiloa ja vana saigi sisse. Passisime mõnda aega veel seal ning läksime ka Mirage'i. Seal oli max. 30 inimest, seega hakkas seal ka üsna pea igav ja umbes kolme paiku jõudsin koju magama. Hommikul oli kooli päris vahva minna, esimestes tundides eriti midagi ei tajunud ja mahl oli parim sõber. Klassis oli natuke üle kümne inimese ja tunnid venisid nagu kaamli ila. Poole päeva pealt jõudis üks vend mu hapukurgipurgiga ühiskonna tundi ja vahetunnid said kurgisöömisega sisustatud!

Reedel toimus koolis pulmatseremoonia, mis kestis umbes pool tundi. Edasi trippisime autorongiga mööda linna ringi, valged lindid autode küljes, signaal üle linna kostumas. Natuke aega ringi sõitnud, käisime kuskil suva-silla peal ära, tehti väiksed šampused ja siis otsejoones Väiksesse Klausi. Pidu ei saanud paar tundi eriti tuuri üles, kõik tiksusid vaikselt diivanite peal ja lebotasid niisama. Hiljem hakkas juba rahvas vaikselt jooma ja lõbus olema. Ise läksin üsna kainena keset ööd minema. Pärast trippisime Mammuga igast kohad veel läbi ja leidsime üles torni, mis ei olnud kuskil, kus ta olema pidi. Umbes kahe ajal juba magasin rahulikult ja hommikul oli hea tõusta ja bändiga laivi minna.

Tänane esinemine spordihallis oli üsna korras. Alguses oli rahvast hirmus vähe, seega lükkasime asja pool tundi edasi ja saime 20 minutit soojenduse ajal mängida. Nii mõnelgi korral lendasid pallid meie suunas, mis muutis asja omamoodi põnevaks. Hea, et kõik asjad terveks jäid. Geimide vahepeal mängisime oma lugusid poolikutena ning lõppkokkuvõttes jäi vaid üks lugu mängimata. Mängust siis nii palju, et Pärnu VK pani mingile imelikule Riia Lasele 3:1 võidu, väga viisakas värk. Kohati oli seda mängu üsna creepy jälgida, sest meie ees seisis väike kahtlane pallitüdruk, kes mind pidevalt oma hirmsate silmadega jälgis, nagu ma oleks talle võlgu võimidagi. Õnneks kui ma lehvitasin talle, siis tõmbas natuke tagasi.
Aa.. ja kõikide Lase mängijate ees- ja perekonnanimed lõppesid s-tähega. Polegi muud öelda, kui et #Läti.

Head!

Jah

Tänane päev üsna vahva olnud. Või noh, tavaline.. Tegelikult tahtsin öelda, et täna sai natukene autot jälle sikutatud ja varsti on asi valmis. Kell on praegu südaöö, jõudsin lõpuks tuppa, sain vasakpoolse tule 100% kinni ja ühendatud. Mingipäev kui aega saab, jõuan ehk teise tulega tegelda. Edasi juba stange külge ja driftima!!

..tegelt oleksin pidanud täna pulmakõne valmis kirjutama, aga aega on selle kiire asjaga..

Head!

Positiivsus ruudus

Viimasel ajal hakkab kõik vist hästipidi minema. Paistab, et see romu, mis siin hoovis seisab, ei olegi enam varsti nii romu, vaid hakkab juba vaikselt auto nägu minema! Esmavaatlusel peale avariid tundus see masin  vägagi lootusetu ning remondihinda kalkuleerides tuli see üpris kolossaalne. Peale varuosade müügikuulutuse ülesriputamist internetti hakkasin huvi pärast uurima, mida teised müüvad ja lõpuks sain väga hea pakkumise just puuduolevate juppide kohta siitsamast Pärnust. Täna käisime Antsuga selle tüübi käest juppe ostmas ja nokitsesime auto kallal mitu tundi. Jubinad on küll halli värvi, aga ajab asja ära küll. Vana radiaator sai ka uue vastu ära vahetatud, kõik toimib ja sain esimesed kilomeetrid täna maha sõita. Mingi päev on vaja veel vabaks võtta ja kerejupid külge ära panna korralikult. Paar kohta ka vaja üle pahteldada ja ongi nagu uus. Ise olen ülimalt rahul - asi liigub. Romulasse viies oleksin ma selle auto eest kõige rohkem 200 raha saanud, sõitma oleks endiselt pidanud bussiga.

Ja muidu on ka kõik lahe. Tulev nädal tuleb pisut raske ja alkoholirohke (klassipulm ja poissmeesteõhtu ja muud värgid-särgid). Neljapäeval tuleb juba täis juua, reedel pooljoobes kooli roomata ja ühiskonna kontrolltöö vastu pidada ning õhtul juba uue hooga jooma hakata... Ja laupäeval esinema minna. Katsumus missugune, aga kõik läheb hästi!

Head!

Positiivne negatiivsus

Kool käib täie hooga. Tegelikult vist alles kaks nädalat alates vaheajast kestnud, kuigi tunne on selline, nagu vaheaeg lõppes pool aastat tagasi..

Fourth Marlowiga me paraku Bändomaaniale sel aastal ei saanud. Ilmselt oli meie salvestus nende jaoks liiga igav ja üksluine. Seda me tunnistame isegi. Ja nagu mulle tundub, läheb Bändomaania korraldajatele peale üldse vähe karmim stiil.. elektripillid on saagimiseks ja trummid lõhkumiseks. Mis siis ikka, küllap on meie edu suurem järgmisel aastal! Hetkel on aga meie proovid olnud enamasti väga produktiivsed ja arengut on tunda iga proovi järel.

Vahepeal viisin auto elektriku kätte, tegi audio ja kõik korda, tunne oli hea. Mis sellest aga lõppkokkuvõttes kasu oli? Mitte midagi. Paar nädalat oli hea ringi sõita.

Eile öösel pidime Mailiisi ja Pille-Riiniga Vaarikasse minema, aga suurest tähelepanematusest suutsin autoga ilusa avarii tekitada. Riia maanteele välja keerates sõitsin sisse peateel liikuvale Škoda Superbile. Puhtast tähelepanematusest sõitsin ees liikumahakanud autole järgi. Eessõitja jõudis napilt üle tee, mina jäin avariipõhjustajaks. Minu auto keeras otsa teistpidi ja lendas poolenisti saare peale, Škoda paiskus vastassuunavööndisse. Õnneks ei saanud avariis, mis oleks võinud päris halvasti lõppeda, mitte keegi viga. Tee oli plastikut ja muud sodi täis. Hea, et Škodas olnud inimesed olid mõistlikud ja ei tekkinud ebameeldivaid vaidlusi, kutsusime politsei välja ning tegime asjad selgeks. Homme lähen kindlustusse ja vaatab, mis seal head räägitakse, aga Opeliga on vist nüüdseks kõik. Tema koht on romulas ja otsima tuleb hakata uut autot.

Tagantjärele on sellised õnnetused väga mõtlemapanevad. Siin võib mõelda kümnetele erinevatele oleks-teooriatele, kuid mis sellest tagantjärele mõtlemisest ikka kasu on. Mis on juhtunud, on juhtunud ning muuta ei saa enam midagi. Olen õnnelik selle üle, et inimestega midagi ei juhtunud, ehkki needsamad oleks-teooriad tekitavad siiamaani kõhedust. Öeldakse, et iga asi on millegi vastu hea, eks näis, mis järeldusi sellest lausest tulevikus teha võib.

Head!

Miski pealkiri

Koolivaheaeg läbi, õpingud on saanud taas suure heameelega alata! Kool oli küll viimane asi, mida oodata, aga jäänud on veel mõni kuu seal käia, edasi läheb palju lihtsamaks. Kuskil aprilli alguses umbes, kui ma ei eksi - siis arvatakse, et ma hullult eksamiteks õpin. Mine sa tea, mis siis ette võtan, võib olla käin veel nädalake tööl, kui võimalust on või siis olen viisakas ja kasutan neid päevi konsultatsioonides viibimiseks. Uurimistöö tuleb ka ükskord valmis teha, ma ei teagi, millal ma sellega viitsin algust teha, aga ilmselt kui tegema hakkan, saan mõne päevaga valmis.

Liiguks natuke ajas tagasi, nimelt 5. jaanuaril otsustasin korraldada enne-kooli-peo. Tuli jälle rahvas kokku ja tegime möllu. Tegime beer pongi, lasime rakette ja olime niisama muhedad. Ise jäin selle peoga väga rahule ja loodan, et teisedki, ehkki mõnel meist ei vedanud kohe üldse. Pole vist tore, kui järgmine päev õmblema pead minema? Other-than-that oli kõik lahe! Grupipilt jäi seekord ära, aga siin siis väike osa meist /kokku oli tegelt 13/

Homme viin auto elektrikute kätte, sest ei viitsi enam selle stereoga jamada. Siin lihtsalt pole mingit füüsiliselt loogilist seletust, kuidas see elekter juhtmetest vahel käib läbi, vahel ei käi. Jube imelik, aga eks paistab, kas nemad oskavad midagi teha. Loodan, et oskavad ja päris tundi neilt see ei võtaks, muidu poleks ka tore!

Aa see ülivinge uudis on ka veel, et eile saime Fourth Marlowiga (jah, see on ETTA ehk Ema, tee tuli alla! uus nimetus) salvestatud päris oma loo! Nimeks on tal Perfection. Salvestuses vigu ikka esines, aga andsime endast parima ja rõõm nii paljudelt inimestelt positiivset tagasisidet saada! Kandideerisime Bändomaania 2013'le ja vaatame, kas saame esinema sinna või ei. Nii et jah, megalahe!

Millalgi veel siis midagi...
Head!