Ma ei tea, mida kõik siin nii erilist nägid, aga riputan siia siis üles oma autoportree:
ma sander, kosmosest
olen kui supernoova
kesk suurt ruumi
mis maailmale õnnetust toovaks
äratuskellaks tiksuma toodi..
olen kui must auk
ma vaid kogun ja kogun
ning lõpuks käib jälle suur pauk
ja maailm, milles elan, on uuesti logu..
olen kui maa,
keset võõraid ja ühesuguseid
pöörlen ning tiirlen, sest saan..
eesmärkideta, tekib segadus..
a tegelt katsun olla päike
sest särada on lahedam
vaid vahel olen äike
kui sinu peale pahandan..
Head!
No comments:
Post a Comment