Ma ei tea, terve mu elu sai kirja siia vist

Uskumatu on taas endale tõdeda, et mu viimasest postitusest on nii palju aega möödas. Kõiki neid ivente, mis vahepeal toimunud on, ei saa siin kokku võtta, kui ma just 10-leheküljelist postitust ei kirjutaks. Seda ma aga teha ei viitsi. Aga noh, mis siis ikka, teeme lühikokkuvõtte tähtsamtest ja toredamatest sündmustest.

KOOL

Ükskord toimus meil koolis tutipidu, mis oli väga tore. Sai natuke naerdud ja aulas passitud. Hiljem käisime klassiga autodega kuskil linnavahel tiirlemas ja sõime mäkis end paksuks.

Siis käisin ma vahepeal Raplas oma uurimistööd tegemas. Selle kallal sai ikka kõvasti higi, pisaraid ja verd valatud, aga õnneks sain selle töö ikkagi valmis. Kaitsmine läks ka edukalt. Umbes viie minutiga rääkisin ära, mis ma töös kirjutasin ja hindeks sain ka viie. Uurimistöö oli üks lõpueksamitest, enne seda toimus mul veel 4 riiklikku eksamit, mille tulemused on ka nüüdseks juba teada. Esimeseks eksamiks oli eesti keel, mis oli kõige rõvedam ja aeganõudvam, väsitavam eksam, aga tulemusega 74 punkti võin enamvähem rahule jääda. Sellele eksamile järgnes ühiskonna eksam, mille eest anti mulle ainult 62 punkti. No krt, seal ma oleks küll rohkem pidanud saama, ausalt kah. Kolmandaks oli inglise keel, mis oli päris kohutav, sest üks osa oli suuline, millelt oli võimalik saada 20 punkti, kuid millelt sain vaid 13. Lõpptulemusena aga läks see eksam mul kõige paremini - 76 punkti. Ja siis oli veel geograafia eksam. Seda eksamit teha oli nagu epowrjgosijgfdfdgs, sest öö otsa magamata olles ei genereerinud aju suurt midagi. Vastavalt tuli ka tulemus - 42 punkti. Aga noh, NÜÜD ON KÕIK LÄBI! Nägemist, kool, adios. Neljapäeval pean veel sinna minema korraks, mingit nõmedat allkirja andma ja siis on mul jumalast savi, mis seal koolis edasi toimub. Praegu ootan siin rahulikult reedet, et saaks ka seal kontserdimajas ära käia ja inimestelt ohtralt lilli saada. Hiljem sajab mu koju hunnik rahvast, siis teeme veel siin midagi ja siis võin kooli lõputult enda jaoks unustada.

NIISAMA ELU

Vahepeal oli mai kuu. Selle kuu alguses ma tegin esimest korda kõne hädaabikeskusesse, sest seltsimees Hendrik suutis korralikult meid outi creepida. Ühesõnaga oli suht rahulik õhtu Roosi tänaval, mõtlesime, et võiks siis sõber-Hendriku ka kutsuda. Tuli siis ta sinna ja tarbisime natuke alkohoolset joogipoolist. Natuke õlut, natuke matkajooki ja seiklus võis alata. Läksime nimelt randa, et vaadata, mis seal ka huvitavat toimub, aga selgus, et öösel seal väga midagi ei tehta ning suundusime tagasi Roosi tänavale. Mõtlesime juba et noh, mis siis ikka, lähme magama ära ja.. ühelt maalt järsku ei saa Hendrik magada ja et aiai ja valus on vms. No mõtlesime siis, et ju ta ikka üle läheb, mis siis ikka. Aga ei, kus sa sellega. Pool tundi vähkres seal ja oli paha olla. Mõtlesin siis, et krt kutsun ikka need kiirabimehikesed ka kampa ja vaatame koos, mis viga on. Tuli siis auto sinna tänavale, aga need punamehikesed polnud üldse minust vaimustuses. Mõtlesin veel, et äkki neil kah mingit jooki ja möllame edasi ja parandame Hendriku ka juba möödaminnes siis ära. Aga ei... krt nad vedasid ta oma autosse ja sulgesid MINU NINA EEST uksed. Mitte mingit respekti. Oh jah, tuleb paremini rahvast valida. Hiljem Hendrik tuli tagasi ja ütles, et tal nüüd parem. Ma ei tea mis nad temaga tegid seal.

Siis peale seda juhtus üks kurb asi ka, nimelt Zasko tuli magama ära panna, sest asi oli ikka päris hull tal juba. Nüüd puhkab einamaal rahulikult. Rest in peace, Zasko!

Siis mu musipall-nunnukas on siia päris kenasti vahepeal paar korda sisse kolinud, aga ma ei tea, ikka kipub nii olema, et kolib välja ja sisse jälle kogu aeg. Nüüd kolis jälle välja hiljuti, varsti tuleb tagasi. Olime megatublid ka. Mingi ükspäev tuli lambist üks veoautoga imelik mees mu hoovi mulle puid tooma. Mis siis ikka, võtsime selle töö ette ja kolme päevaga saagisime Mailiisiga ära need, rsk. Ja üldse saagisime kogu aeg. Vedasime võsa kuskilt kraavist jne. Ja ükspäev sain Maxxximast uued plätud ka, mis olid nii imelikud, nii odavad - 2.79€ , kujutate pilti? Mesimummu mustriga plätud. Pärast ostlemist tõmbasime R-kioskist draakonijäätised peale ja tõmbasime kuskile riidekaltsupoodi, kust sai mingit riiet vms. Edasi tulime koju.

Eile kui Mailiis siit ära läks, sai ikka ka päris palju nalja. Anna andeks, kalla, aga sellest pidi kirjutama... Ühesõnaga, asjad kokku pakitud - linna minek. Pikemas perspektiivis siis toimus Mailiisi ära saatmine Tihemetsa bussi peale. Mailiis istus autosse juba, ma läksin välisust kinni keerama. "Keera auto tööle nii kaua," ütlesin ma talle. Mailiis nõustus. Mailiis keeras võtit, kuid ei pannud tähele, et autol oli käik sees. Ja nii ta sõitma hakkas seal kõrvalistme peal omapead..  vaatasin mina natuke seda lõbusat seika pealt ja kuulasin autost kostuvat kiljumist. Auto läheb, juhti pole. Aga tore oli.. asja muutis veelgi toredamaks see, et sama asi juhtus juba teist korda. :) Aga poole hoovi pealt sai auto seisma ja kõik jäid ohtlikult suurele kiirusele ja auto kontrollimatusele vaatamata ellu.

Aa ja siis ma kolisin Mailiisi juurde vahepeal. Tihemetsa. See sinna minek oli ikka ka omaette seiklus. Ajasin mina oma auto Tallinna maanteele ära ja muidugi telefoni jätsin kiiruga autosse, ise tormasin bussi peale. No ja katsu sa siis hakkama saada tänapäeval ilma telefonita. Terve tee pablasin, et raudselt kõik üritavad helistada, et kus maal olen ja mis teen jne. Tulin ma siis Tihemetsa peatuses maha ja mõtlesin, et .. ei krt, see on küll mingi vale koht. Mõtlesin, et kui midagi üle ei jää, pean kelleltki telefoni küsima ja kõned peale tõmbama, et mis värk on. Aga eemalt juba paistis Mailiis, kes tuli mulle vastu ja teatas rõõmuga, et oli just mu vanaemaga konversatsiooni pidanud. Nimelt vanaema helistas talle ja ütles, et ma olen üks igavene jahupea jms. Aga ei, kõik läks õnneks. Tihemetsast siis nii palju, et päris lahe koht. Tutvusin Mailiisi vanaemaga ja vanaemaga ja vanaisaga ka. Trippisime vanaema ja vanaisa Koiduga igal pool ringi. Isegi välismaal käisime ära. Ülilahe oli. Käisin viimati eelmine aasta välismaal ja siis ka mingi Soomes. Aga nüüd käisime LÄTIS. Jee! #Läti . Korraks käisime tegelt, kohe keerasime ümber ka, sest pidime ühtede tuttavate või sugulaste vms juurde minema. Seal oli üks über-lahe koer, kes mängis jalgpalli meiega. Tulevane Messi siiski. Õhuks jõudsime tagasi Tihemetsa. Ja järgmine päev juba koju. Kolm päeva olin vähemalt seal.

Mailiisiga suhtesolemisest sai vahepeal kolm kuud täis. Mõtlesime, et krt, mis asi määrab ära selle päeva konkreetselt, mis ajast me suhtes oleme ja no ei leia lihtsalt mingit konkreetset sündmust. Seega mõtlesime, et  yolo, 10. märts, sest siis käisime uisukal. Ja nüüd see aeg vaikselt tiksub. Vot!

Nüüd ootan kolmapäeva õhtut, siis näeb kallikest uuesti, ma ütlen hurraa! + siis on Kairi&Arthuri 18 sünna jne. Mingi pidu tõotab tulla, eks näis. Vot. Tak.

LÕPPSÕNA

Kuule kallis lugeja, ma tõesti ei viitsi enam kirjutada ja ma loodan, et isegi kui ma viitsiksin, siis sa nagunii ei viitsiks rohkem lugeda, seega ma lähen nüüd lihtsalt minema, sest ma olen reaalselt juba pea tund aega kirjutanud siin seda ila kokku.

Ja nagu iga kord, siis lõpp-lõppsõna:

Head!