Pikk jutt

Avastasin, et kõige parem vastumürk igasugusele tüdimusele, nulltujule ning igasugustele negatiivsetele keemilistele reaktsioonidele peas ei ole lihtsalt olesklemine ja päeva möödalaskmine, ootamine, et päev õhtusse kulgeb ja saab magama minna, teisisõnu rutiin. Parim vastumürk on lihtsalt millegi ettevõtmine. Kas või kõige lihtsamate asjade ettevõtmine ja nende lõpuleviimine. Vahepeal on palju asju ette võetud. Esiteks sai taasalustatud keeruka asjaga, mida kutsutakse uurimistööks. Töös saab käsitletud palju teemasid seoses kodutute loomadega Eestis ning töö kujuneb ilmselt üsna mahukaks. Teiseks, olnud avastanud, et kuu aega polnud ma ennast üldse liigutanud, võtsin uuesti käsile trennitegemise. Esimene päev läks ladusalt kummikutega sopa sees jooksmisega ning hiljem rattaga 35km trippimisega. Oli päris hea ja loodan, et ma oma onseasonit nii pea ei lõpeta, tuleb liigutada.. Ja asju, mis vajavad tegemist on veel ja veel - niinäiteks oleme bändiga käinud paar korda stuudios oma kolme lugu kokku klopsimas ning mõne aja pärast peaksid need valmima.

Veel vahepeal toimunust:

• 22. märts toimus Lihulas BändKämp Live, mis läks meil hästi. Võitu koju ei toonud, kuid 20minutiline lavakogemus erinevate tossumasinate ja prožektorite keskel oli võimas.
• Mingil päeval tuli Elery Soomest ja nägin Rico, oma pooltädipoja ära.
• Eelmisel kolmapäeval käis üks asjatundja Tihemetsast mu loomi üle vaatamas, neid vaimselt hüpnotiseerimas ja omastamas.
• Eelmisel reedel käisid mõned inimesed Audrust ja Pärnust mu loomi üle vaatamas ja Aliast mängimas.
• Laupäeval käisin Raeküla hoodi üle tsekkimas ja kõik on seal endine, nii nagu aastaid tagasi.
• Esmaspäeval soovis üks tige ment mulle väga paljude asjade eest korraga trahvi teha, aga jättis tegemata.

Täna sai bussijaama elu vaatamas käidud (asjatundjaga Tihemetsast). Ootasime rahulikult mingisugust bussi, mis pidi ammu juba kohal olema, kui ühtäkki käis selja taga mingi kahtlane matakas. Üle õla kioski poole vaadates nägin maas lamavat meest, kes ilmselt ei saanud isegi aru, kus ta täpselt on ja miks ta seal on. Natuke aega oodates nägin, et vana ei liigutanud ennast üldse ja vaatasin nõutult otsa ühele kutile, kes kioskijärjekorras seistes lausus mulle: "Elus on!" Uskumatu ja natuke masendav, kuidas inimesed sellise asja peale reageerivad. Neil on täiesti ükskõik, kui kellegiga juhtub midagi - kui eemalt vaadates natukenegi näha on, et inimene hingab, siis on ta järelikult elus ja võib seal edasi magada. Vaatasin asjatundliku pilguga vennikese üle ning viga tal ei paistnud tõepoolest midagi, väljaarvatud kerge promill, millest oli näkkuvaadates aru saada. Järjekorras seisja, nähes, et ma üritan vanameest kuidagi aidata, aitas mul lõpuks kuidagi ta pingile istuma vedada. Inimesed võiksid olla natuke hoolivamad kaaskodanike vastu. Ta ju ka inimene. Tuli meelde see, kui ühel hommikul Tallinna maantee Jannseni tänava bussipeatuses oli inimene ära surnud ja teised jalakäijad tuima näoga ta verelombi kõrvalt mööda patseerisid. Kohutav, aga inimesed vist ongi enamjaolt sellised kummalised... vähemalt Eestis.

Aga vähemalt on õues ilmad soojad, päevad muutusid hiljuti jälle tunni võrra pikemaks ning kevad vast kaugel enam polegi... ja auto pesin ka täna puhtaks!

Paar picci pika koleda jutu peale kahh:

Head!