Ma ei tea, terve mu elu sai kirja siia vist

Uskumatu on taas endale tõdeda, et mu viimasest postitusest on nii palju aega möödas. Kõiki neid ivente, mis vahepeal toimunud on, ei saa siin kokku võtta, kui ma just 10-leheküljelist postitust ei kirjutaks. Seda ma aga teha ei viitsi. Aga noh, mis siis ikka, teeme lühikokkuvõtte tähtsamtest ja toredamatest sündmustest.

KOOL

Ükskord toimus meil koolis tutipidu, mis oli väga tore. Sai natuke naerdud ja aulas passitud. Hiljem käisime klassiga autodega kuskil linnavahel tiirlemas ja sõime mäkis end paksuks.

Siis käisin ma vahepeal Raplas oma uurimistööd tegemas. Selle kallal sai ikka kõvasti higi, pisaraid ja verd valatud, aga õnneks sain selle töö ikkagi valmis. Kaitsmine läks ka edukalt. Umbes viie minutiga rääkisin ära, mis ma töös kirjutasin ja hindeks sain ka viie. Uurimistöö oli üks lõpueksamitest, enne seda toimus mul veel 4 riiklikku eksamit, mille tulemused on ka nüüdseks juba teada. Esimeseks eksamiks oli eesti keel, mis oli kõige rõvedam ja aeganõudvam, väsitavam eksam, aga tulemusega 74 punkti võin enamvähem rahule jääda. Sellele eksamile järgnes ühiskonna eksam, mille eest anti mulle ainult 62 punkti. No krt, seal ma oleks küll rohkem pidanud saama, ausalt kah. Kolmandaks oli inglise keel, mis oli päris kohutav, sest üks osa oli suuline, millelt oli võimalik saada 20 punkti, kuid millelt sain vaid 13. Lõpptulemusena aga läks see eksam mul kõige paremini - 76 punkti. Ja siis oli veel geograafia eksam. Seda eksamit teha oli nagu epowrjgosijgfdfdgs, sest öö otsa magamata olles ei genereerinud aju suurt midagi. Vastavalt tuli ka tulemus - 42 punkti. Aga noh, NÜÜD ON KÕIK LÄBI! Nägemist, kool, adios. Neljapäeval pean veel sinna minema korraks, mingit nõmedat allkirja andma ja siis on mul jumalast savi, mis seal koolis edasi toimub. Praegu ootan siin rahulikult reedet, et saaks ka seal kontserdimajas ära käia ja inimestelt ohtralt lilli saada. Hiljem sajab mu koju hunnik rahvast, siis teeme veel siin midagi ja siis võin kooli lõputult enda jaoks unustada.

NIISAMA ELU

Vahepeal oli mai kuu. Selle kuu alguses ma tegin esimest korda kõne hädaabikeskusesse, sest seltsimees Hendrik suutis korralikult meid outi creepida. Ühesõnaga oli suht rahulik õhtu Roosi tänaval, mõtlesime, et võiks siis sõber-Hendriku ka kutsuda. Tuli siis ta sinna ja tarbisime natuke alkohoolset joogipoolist. Natuke õlut, natuke matkajooki ja seiklus võis alata. Läksime nimelt randa, et vaadata, mis seal ka huvitavat toimub, aga selgus, et öösel seal väga midagi ei tehta ning suundusime tagasi Roosi tänavale. Mõtlesime juba et noh, mis siis ikka, lähme magama ära ja.. ühelt maalt järsku ei saa Hendrik magada ja et aiai ja valus on vms. No mõtlesime siis, et ju ta ikka üle läheb, mis siis ikka. Aga ei, kus sa sellega. Pool tundi vähkres seal ja oli paha olla. Mõtlesin siis, et krt kutsun ikka need kiirabimehikesed ka kampa ja vaatame koos, mis viga on. Tuli siis auto sinna tänavale, aga need punamehikesed polnud üldse minust vaimustuses. Mõtlesin veel, et äkki neil kah mingit jooki ja möllame edasi ja parandame Hendriku ka juba möödaminnes siis ära. Aga ei... krt nad vedasid ta oma autosse ja sulgesid MINU NINA EEST uksed. Mitte mingit respekti. Oh jah, tuleb paremini rahvast valida. Hiljem Hendrik tuli tagasi ja ütles, et tal nüüd parem. Ma ei tea mis nad temaga tegid seal.

Siis peale seda juhtus üks kurb asi ka, nimelt Zasko tuli magama ära panna, sest asi oli ikka päris hull tal juba. Nüüd puhkab einamaal rahulikult. Rest in peace, Zasko!

Siis mu musipall-nunnukas on siia päris kenasti vahepeal paar korda sisse kolinud, aga ma ei tea, ikka kipub nii olema, et kolib välja ja sisse jälle kogu aeg. Nüüd kolis jälle välja hiljuti, varsti tuleb tagasi. Olime megatublid ka. Mingi ükspäev tuli lambist üks veoautoga imelik mees mu hoovi mulle puid tooma. Mis siis ikka, võtsime selle töö ette ja kolme päevaga saagisime Mailiisiga ära need, rsk. Ja üldse saagisime kogu aeg. Vedasime võsa kuskilt kraavist jne. Ja ükspäev sain Maxxximast uued plätud ka, mis olid nii imelikud, nii odavad - 2.79€ , kujutate pilti? Mesimummu mustriga plätud. Pärast ostlemist tõmbasime R-kioskist draakonijäätised peale ja tõmbasime kuskile riidekaltsupoodi, kust sai mingit riiet vms. Edasi tulime koju.

Eile kui Mailiis siit ära läks, sai ikka ka päris palju nalja. Anna andeks, kalla, aga sellest pidi kirjutama... Ühesõnaga, asjad kokku pakitud - linna minek. Pikemas perspektiivis siis toimus Mailiisi ära saatmine Tihemetsa bussi peale. Mailiis istus autosse juba, ma läksin välisust kinni keerama. "Keera auto tööle nii kaua," ütlesin ma talle. Mailiis nõustus. Mailiis keeras võtit, kuid ei pannud tähele, et autol oli käik sees. Ja nii ta sõitma hakkas seal kõrvalistme peal omapead..  vaatasin mina natuke seda lõbusat seika pealt ja kuulasin autost kostuvat kiljumist. Auto läheb, juhti pole. Aga tore oli.. asja muutis veelgi toredamaks see, et sama asi juhtus juba teist korda. :) Aga poole hoovi pealt sai auto seisma ja kõik jäid ohtlikult suurele kiirusele ja auto kontrollimatusele vaatamata ellu.

Aa ja siis ma kolisin Mailiisi juurde vahepeal. Tihemetsa. See sinna minek oli ikka ka omaette seiklus. Ajasin mina oma auto Tallinna maanteele ära ja muidugi telefoni jätsin kiiruga autosse, ise tormasin bussi peale. No ja katsu sa siis hakkama saada tänapäeval ilma telefonita. Terve tee pablasin, et raudselt kõik üritavad helistada, et kus maal olen ja mis teen jne. Tulin ma siis Tihemetsa peatuses maha ja mõtlesin, et .. ei krt, see on küll mingi vale koht. Mõtlesin, et kui midagi üle ei jää, pean kelleltki telefoni küsima ja kõned peale tõmbama, et mis värk on. Aga eemalt juba paistis Mailiis, kes tuli mulle vastu ja teatas rõõmuga, et oli just mu vanaemaga konversatsiooni pidanud. Nimelt vanaema helistas talle ja ütles, et ma olen üks igavene jahupea jms. Aga ei, kõik läks õnneks. Tihemetsast siis nii palju, et päris lahe koht. Tutvusin Mailiisi vanaemaga ja vanaemaga ja vanaisaga ka. Trippisime vanaema ja vanaisa Koiduga igal pool ringi. Isegi välismaal käisime ära. Ülilahe oli. Käisin viimati eelmine aasta välismaal ja siis ka mingi Soomes. Aga nüüd käisime LÄTIS. Jee! #Läti . Korraks käisime tegelt, kohe keerasime ümber ka, sest pidime ühtede tuttavate või sugulaste vms juurde minema. Seal oli üks über-lahe koer, kes mängis jalgpalli meiega. Tulevane Messi siiski. Õhuks jõudsime tagasi Tihemetsa. Ja järgmine päev juba koju. Kolm päeva olin vähemalt seal.

Mailiisiga suhtesolemisest sai vahepeal kolm kuud täis. Mõtlesime, et krt, mis asi määrab ära selle päeva konkreetselt, mis ajast me suhtes oleme ja no ei leia lihtsalt mingit konkreetset sündmust. Seega mõtlesime, et  yolo, 10. märts, sest siis käisime uisukal. Ja nüüd see aeg vaikselt tiksub. Vot!

Nüüd ootan kolmapäeva õhtut, siis näeb kallikest uuesti, ma ütlen hurraa! + siis on Kairi&Arthuri 18 sünna jne. Mingi pidu tõotab tulla, eks näis. Vot. Tak.

LÕPPSÕNA

Kuule kallis lugeja, ma tõesti ei viitsi enam kirjutada ja ma loodan, et isegi kui ma viitsiksin, siis sa nagunii ei viitsiks rohkem lugeda, seega ma lähen nüüd lihtsalt minema, sest ma olen reaalselt juba pea tund aega kirjutanud siin seda ila kokku.

Ja nagu iga kord, siis lõpp-lõppsõna:

Head!

BÄM!

Eile jõudsin kooli alles 11 ajal, tegime proovi ja passisime niisama. Poole kahe ajal võtsime suuna Viljandisse, kus toimus neljandat aastat noortebändide konkurss BÄM!, mis oli üsna vägev üritus. Soundchecki jäime hiljaks, sest Viljandi on nii suur linn, et päris raske oli üles leida õiget aadressi, aga kohale jõudes oli tunne hea ning soundi saime checkida 15 minuti asemel paar minutit. Kohapeal passimine muutus lõpuks üsna väsitavaks, sest õhtul 8 paiku saime laivi alles. Ütleks, et see oli parim ja õnnestunuim laiv siiani, tegime 4 lugu ja lavalt saadeti meid päris kõva aplausi ja vilina saatel ära. Korraldajadki ütlesid, et korralik tibutagi oli seljas, kui meid kuulasid. Emotsioon aina tõusis. Sellegipoolest konkurssi me kinni ei pannud, aga õhtusel autasustamisel saime eripreemiaks suure tordi parima omaloomingulise loo eest, milleks oli Perfection. Vot tak!

Head!

Pikk jutt

Avastasin, et kõige parem vastumürk igasugusele tüdimusele, nulltujule ning igasugustele negatiivsetele keemilistele reaktsioonidele peas ei ole lihtsalt olesklemine ja päeva möödalaskmine, ootamine, et päev õhtusse kulgeb ja saab magama minna, teisisõnu rutiin. Parim vastumürk on lihtsalt millegi ettevõtmine. Kas või kõige lihtsamate asjade ettevõtmine ja nende lõpuleviimine. Vahepeal on palju asju ette võetud. Esiteks sai taasalustatud keeruka asjaga, mida kutsutakse uurimistööks. Töös saab käsitletud palju teemasid seoses kodutute loomadega Eestis ning töö kujuneb ilmselt üsna mahukaks. Teiseks, olnud avastanud, et kuu aega polnud ma ennast üldse liigutanud, võtsin uuesti käsile trennitegemise. Esimene päev läks ladusalt kummikutega sopa sees jooksmisega ning hiljem rattaga 35km trippimisega. Oli päris hea ja loodan, et ma oma onseasonit nii pea ei lõpeta, tuleb liigutada.. Ja asju, mis vajavad tegemist on veel ja veel - niinäiteks oleme bändiga käinud paar korda stuudios oma kolme lugu kokku klopsimas ning mõne aja pärast peaksid need valmima.

Veel vahepeal toimunust:

• 22. märts toimus Lihulas BändKämp Live, mis läks meil hästi. Võitu koju ei toonud, kuid 20minutiline lavakogemus erinevate tossumasinate ja prožektorite keskel oli võimas.
• Mingil päeval tuli Elery Soomest ja nägin Rico, oma pooltädipoja ära.
• Eelmisel kolmapäeval käis üks asjatundja Tihemetsast mu loomi üle vaatamas, neid vaimselt hüpnotiseerimas ja omastamas.
• Eelmisel reedel käisid mõned inimesed Audrust ja Pärnust mu loomi üle vaatamas ja Aliast mängimas.
• Laupäeval käisin Raeküla hoodi üle tsekkimas ja kõik on seal endine, nii nagu aastaid tagasi.
• Esmaspäeval soovis üks tige ment mulle väga paljude asjade eest korraga trahvi teha, aga jättis tegemata.

Täna sai bussijaama elu vaatamas käidud (asjatundjaga Tihemetsast). Ootasime rahulikult mingisugust bussi, mis pidi ammu juba kohal olema, kui ühtäkki käis selja taga mingi kahtlane matakas. Üle õla kioski poole vaadates nägin maas lamavat meest, kes ilmselt ei saanud isegi aru, kus ta täpselt on ja miks ta seal on. Natuke aega oodates nägin, et vana ei liigutanud ennast üldse ja vaatasin nõutult otsa ühele kutile, kes kioskijärjekorras seistes lausus mulle: "Elus on!" Uskumatu ja natuke masendav, kuidas inimesed sellise asja peale reageerivad. Neil on täiesti ükskõik, kui kellegiga juhtub midagi - kui eemalt vaadates natukenegi näha on, et inimene hingab, siis on ta järelikult elus ja võib seal edasi magada. Vaatasin asjatundliku pilguga vennikese üle ning viga tal ei paistnud tõepoolest midagi, väljaarvatud kerge promill, millest oli näkkuvaadates aru saada. Järjekorras seisja, nähes, et ma üritan vanameest kuidagi aidata, aitas mul lõpuks kuidagi ta pingile istuma vedada. Inimesed võiksid olla natuke hoolivamad kaaskodanike vastu. Ta ju ka inimene. Tuli meelde see, kui ühel hommikul Tallinna maantee Jannseni tänava bussipeatuses oli inimene ära surnud ja teised jalakäijad tuima näoga ta verelombi kõrvalt mööda patseerisid. Kohutav, aga inimesed vist ongi enamjaolt sellised kummalised... vähemalt Eestis.

Aga vähemalt on õues ilmad soojad, päevad muutusid hiljuti jälle tunni võrra pikemaks ning kevad vast kaugel enam polegi... ja auto pesin ka täna puhtaks!

Paar picci pika koleda jutu peale kahh:

Head!

x

Pea genereerib ainult sitta, millest mitte mingit kasu pole.

Head!

Sõnu süüa on hea

Käes on aeg, mil pean tunnistama, et olen eksinud. Eksisin rängalt, kui ütlesin, et ma olen inimene, kes ei jää mitte kunagi haigeks. Ja nüüd ma siin istun ja söön oma soolaseid sõnu. Aitäh Sulle, palavik, et mu keha soojendad, aga anna andeks, mul oli ilma Sinutagi soe (ja natuke parem ka)..

Koolis oli täna eesti keele proovieksam, mis läks üsna edukalt. Lugemistest oli tiba raske, luule analüüs jms., kirjand oli liiga lihtne. Kirjutada võis neljal teemal, mis kõik olid nii head, et ei osanud validagi. Lõpuks kirjutasin teemal "Noorus on hukas". Tuli 452 sõna. Ja kogu selle kompoti, lugemistesti ja kirjandi + puhtandid, lõpetasin ainult 3 tunniga. Liiga kiire ja hea, et tulemus hea oleks. Eks paistab siis.

Vahepeal umbes üleeile, oli suht nice. Käisime Mailiisiga UISUKAL. See on koht, kuhu ma oma jalaga vähemalt kaks aastat astunud pole. Pool tundi lasime ringi seal, ühtegi korda ei kukkunud - success. Pleiss on täiesti ümber tehtud, ei tundnud äragi. Hindu ei tundnud ka ära. Selles ajavahemikus on nad ligi 6 korda hinda tõstnud. Muidugi rahvast seal ka just massiliselt polnud, mõned ainult. Ei, tore oli uisutada, sai isegi iluuisutamist tehtud. Olgu öeldud, et see tuli meil suurepäraselt, kui mitte öelda, perfektselt välja :)

Head!

Et siis mis vahepeal toimunud on

Vahepeal juhtus see, et sain oma hüpermegaultrasuperägedaima nascari pilli korda. Esimene päev, reede, läks kohe roadtripi alla. Õhtul tuli mõte, et peaks kuskil ära käima ja midagi tegema selle puhul - niisiis rääkisin erineva rahvaga, keegi väga midagi nõus ei olnud tegema. Rääkisin Heinzmeisteri ja Merlexi ära, et võiks roadtripima minna, Mammupammu oli Tihnus juba, mõtlesin, et läheb sealt läbi siis, korjab peale ja sõidab edasi. Plaan aga ei osutunud nii lihtsaks. Puhtatõulist Tihemetslast oli natuke raskem nõusse saada, seega surusime tuimalt msnis teda mingi tund aega vähemalt. Lõpuks sai siiski asja joonde ja tripp jätkus "Tihemetsa" poole... Meie suurimaks üllatuseks aga leidsime end lõppkokkuvõttes Iklast, Läti piiri äärest. Hiljem selgus, et oleksime pidanud Uulu ristist juba ära keerama. Efff... Anyway läksime ja tegime ilgemad ringid ja lõpuks saime Tihemetsa. Tee, mis pidi olema umbes 60km, osutus 140kmseks. Edasi sai küll väga lambikohad läbi sõidetud. Kuskil Viljandis ja kes teab veel kus... Sihuke lamp, aga kodus magamisega seda siiski asendanud poleks. Kokku tuli 360km sõitu. Pole paha!!

Kooliga on natuke nii nagu on.. Pean hakkama selle kuradima nõmeda uurimistööga ükskord tegelema, aga kurat, kust tuleb motivatsioon? Tean, et see tuleb järsku nagu välk selgest taevast ja võin kirjutada 10lk järjest, aga millal see välk tuleb? Raisk. Aa ja vahepeal olin paha, ärisin liblelt pool karpi tupsu. Vahel on hea!

Bändiga läheb endiselt hästi, ehkki vahepeal oli meil päris õudne väike-esinemine koolis. Asi oli üsna kohutav, kuid samas sai midagi uut kogeda. Varsti, 22. märtsil, esineme Bändkämp 2013-l Lihulas. Vinge, megavõimas!!

Seniks aga,
Head!

Tere

ei saaa ega saaa ega saaa ega saaagi saaama
ehk varsti saaab, raisk. üks homme, teine homme, kolmas homme, neljas homme ja viies homme. koguaeg on homme. homme on jälle homme, mida peale on jälle üks homme. hunnik hommesid. eff juu.

Muidu vahepeal toimus Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva beforeparty meie koolis, seal tegime mingid lood ja läksime minema. Edasi trippisime Mammu ja Heinzmeisteriga Roosisse, vaatasime American Pie Reunionit ja siis joinis Merlex ka. Kurb, et see film nii segane oli, peab mõttega uuesti läbi vaatama mingiaeg.

 Ühesõnaga väike šnjaaaps ja tõmbasime Bändomaaniale. A3 võitis. Palju õnne, A3! Mingi poole pealt aga komberdasime minema sealt, ei viitsinud enam passida. Roosis oli parem tsillida ja niisama talkida. Kõva õhtu oli kõva.

Head!