Nii! Teooria koolieksam toimus kolmapäeval uuesti. Paistab, et see eelmine "päriseksam" oli tegelikult hoopis mingi halenaljakas mängu-päriseksam. Enivei ma tegin selle eksami uuesti ära. Esimese korraga mitte, küll aga teise korraga ilusasti, kolme veaga. Siis on vahepeal kaks sõidutundi toimunud. Ehkki esimene tund läks halvemini kui teine, sain mõlema eest siiski kolmed. Äkki ta lihtsalt üritab mind nende hinnetega motiveerida, ei tea... A mis mul sellest tegelikult, mis ta mulle paneb.
Eile, reedel, toimus esimene esmaabikoolitus. Õpetaja oli väga kihvt, vanem venelanna. Natuke mehelik, meenutas Viljari õde, hästi kaua kiirabiarstina töötanud. Koolitus algas kell 17.00 ning lõppes 21.00. Kõigest neli tundi kohapeal istumist. Väsitav, õudne, õõvastav. Näidati igasuguseid nõmedaid pilte kõikvõimalikest õnnetustest. Kuidagi sai see kõik siiski üle elatud ning täna, laupäeva hommikul kell 9.00 algas teine esmaabikoolitus. Lõppes see alles 15.00. Nojah, täna siis kuus tundi. Hommikul üritasin kontorist head kohvi ka kätte saada, aga igasuguste arusaamatuste käigus minu ja kohviautomaadi vahel sain paar tilgakest espressokohvi. Umbes ühel korral viiest olen ma temaga läbi saanud, st. sain selle, mida tahtsin. Täna vaatasime veel videosid ja pilte ning puhusime küllaltki poolikule naisele, Annele, elu sisse. Sai siis igasuguseid lahtiseid luumurde, iga astme põletusi ning külmetusi nähtud. Süda läks vahepeal pahaks, aga siiani veel elan ja loodan, et ei pea kunagi oma elus nägema inimest, kellel näiteks nael silmas on või seda, kui kellelgi mingisugune toigas läbi keha on. Lisaks räägiti seda, et kui inimest on näiteks pussitatud ja tal on soolikad väljas, siis šokiseisundis hakkab inimene enamasti neid ise tagasi kehasse panema. Või kui käsi nö. saetub otsast ära, üritab inimene seda tagasi panna. Vähemalt sai see jama läbi! Kui Gertuga klassist välja läksime, hakkasime trepist alla minema ja nägin üleval Reimot, lehvitasin talle, tuli kohe rõduääre peale küsima, et kuidas koolitus läks. "No eks ikka hästi," vastasin ma., mille peale Reimo kohe: "Võin ma nüüd siit rõdult turvaliselt alla hüpata?", "Vist küll jah!" kostsime meie. Õnneks ta seda siiski ei teinud ja kõik jäid ellu. Vot selline vägev päev.
Egas' midagi, peatse lugemiseni!
PS! Eile tuli Elery ka koju, täitsa natuke kõht on juba ees. Tõi Soomest ka igast stahvi.
Head!
No comments:
Post a Comment