Saturday, November 30, 2013

Viimaks Eesti!!!!

Nagu eelmisest postitusest lugeda sai, oli mul võõrriigis töötamisest totaalselt kõrini ning peas mõlkusid vaid mõtted, et saaks viimaks ometi Eestisse elama asuda. Nüüdseks on siis Eestis elamine reaalsuseks saanud. Tulin Soomemaalt ära 13. novembril, sest töö sai otsa. Hea on lõpuks siin koos elada. Aga siis asjadest järjekorras:

Enne Eestisse jõudmist sain teada, et mulle on Haapsalu kohtust kiri tulnud - nimelt seesama vend, kes umbes aasta tagasi minult läbi internetitehingu kopsaka summa raha üle lasi, mõisteti kohtuistungil ametlikult süüdi ja läks kaheks aastaks vangi. On kohustatud mulle 200€ tagastama kahe aasta jooksul, lisaks ühele tunnistajale kütusekulu 60€ ja lõpuks ka 0.45€ koopiapaberite eest. Loodan, et saan oma raha tagasi kah ja võimalikult kiiresti.

Olnud paar päeva juba kodus olnud ja koju ennast vaikselt sisse seadnud, otsustasin, et võiks auto ära võtta lõpuks. Ühel ilusal hommikul, kui mul üksi igav oli, mõtlesin et vaatan niisama autosid. Helistasin siis ühele Passativennale ja kolmepaiku sõitsime juba Võrusse auto järele. Kohale jõudsime muidugi pimedas kuue paiku, sai kuskil tanklas masin üle vaadatud ja paistis kõik normaalne olema - tegelt oligi kõik nii nagu see vend seletanud oli. Hiljem muidugi tekkisid mõned jamad autoga. Tegime siis ostu-müügi lepingud ja asjad ära, õhtul koju jõudes oli ikka ilge väsimus peal.

Vahepeal võttis uurija Mailiisiga ühendust ja teatas, et on 90% kindel, kes ta telefoni ära varastas. Mõne aja möödudes kutsuti ta politseijaoskonda ja telefon anti ilustikenasti tagasi, kusjuures täiesti terve ja töötavana! Politsei ütles, et telefon saadi poolõnnega tagasi ja seda varast ei saa otseselt süüdi mõista, sest ta ise väitis, et ostis selle telefoni samal ööl Tervise paradiisi parklast. Kuna aga tal on kriminaalne taust, siis võetakse ta luubi alla.

Siis ühel põneval õhtul kirjutas Mihkel mulle, et mul on võimalus ehitusele tööle asuda. Järgmine hommik läksime objekti üle vaatama ja ülejärgmine päev oli juba tööpäev. Sain päris hea töökoha kodu lähedal (5 minutit jalutada), tegu on muinsuskaitse all oleva 1938.aasta majaga, mis põles 6 aastat tagasi ja on vaja ära restaureerida. Ütleks, et erinevust Soome ja Eesti vahel töö osas on ikka märgata. Kuidas inimesed varasse suhtuvad, on hoopis teine. Siinpool hoitakse vanad asjad alles, juhuks kui neid läheb kuskil vaja, Soomes visatakse kõik jama minema ja ostetakse uued asjad peale. Samas turvanõuded on siinpool karmimad. Juba esimene päev, kui tööl olin, tuli mingi erariietes tööinspetktsiooni vend aia taha ja karjus katusel töötavale töölisele: "Sina tule alla sealt!", üsna ebaviisakas ja pealelendav vend oli sealt aia tagant, aga lähemale ei julgenud tulla. Põhjus, miks pildistas, sõimas ja kaebama läks, oli see, et töölisel polnud rakmeid seljas teisel korrusel töötades. Ülemus sai 300€ trahvi kohe. Aga muidu on tööl vägev ja olen ülimalt rahul, et on, mida teha ja ei pea kodus passima.

Ühel õhtul läksime Mailiisi, Kaari ja Merlega Rannametsa klassidevahelisele (10+10+12) peole, ise olin kaine rool. Sõpradeks kaasas Kopparberg Alkoholfri ja alkoholivabad Pulsid. Port Arturi müüja, va lammas, küsis mult nende eest dokumenti. Kui ütlesin, et need on alkoholivabad!!!, oli vait ja lasi need läbi, rohkem ei öelnud sõnagi. Aga pidu algas minu jaoks hästi. Olles sinna üritanud vaikselt seltskonda sulanduda, läks autoga jamaks. Kaari keeras võtmest autouksed korraks lahti ja tagumised aknad vajusid alla ja enam kuidagimoodi üles ei läinud. Sai siis umbes poolteist tundi pimedas õues väljaspool pidu auto kallal nokitsetud. Küsisin mingilt kohalikult Rannametsa tüübilt tööriistad ja asusin polstrit lahti kakkuma. Polstri sai lahti ent aknaid ikka üles ei saanud. Panime kõik kokku tagasi ja läksime pidusse tagasi. Rahulik istumine. Kui sinna jõudsime mingi 10 paiku, olid paljud juba ära vajunud. Tegin kerge saunatiiru ja midagi erilist kommenteerida polegi selle kohta. Öösel 3 ajal hakkasime siis lahtiste akendega tagasi Pärnu poole liikuma. Ööseks kolisime maale, sest linna sellise masinaga jääda oleks olnud mõeldamatu.

Hiljem millalgi sai aknad kinni kiletatud ja diagnostikasse viidud. Kõik asjad sai tööle, aga nii pea, kui autoga sealt tagasi sõitsin, hakkas asi jamaks minema ja auto suri välja pidevalt. Helistasin sellele diagnostikavennale ja tuli autot peale tööd üle vaatama. Ütles, et küünlad on läbi ilmselt. Ostsin siis mina autopoest küünlad ära ja mõtlesin, et vägev, saab asja korda teha. Vahetasime pimedas, tööpäeva lõpus Mihkliga küünlad ära, mis oli omaette tripp ja Pärnu vahel sai ikka korralikult edasi-tagasi sõidetud, aga auto ikka tööle ei hakanud. Järgmisel päeval päevavalges sai uuesti kapoti alla vaadatud ja oh seda imet - lihtsalt õhutoru oli lahti tulnud klambrist. No mida veel?! Minutiga auto korras. Nüüd siis saab rahulikult jälle ringi kruiisida.


Selle pika tekstiga peaks kõik vahepeal toimunud tähtsamad sündmused olema võimalikult lühidalt kokku võetud...
... aga siiski mitte...
Hakkasin ka lõpuks jõusaalis käima, siiani pole seda regulaarset jõusaalindust veel sisse saanud, aga iga asi omal ajal!

Nüüd on küll kõik,
Head!