Fourth Marlowiga me paraku Bändomaaniale sel aastal ei saanud. Ilmselt oli meie salvestus nende jaoks liiga igav ja üksluine. Seda me tunnistame isegi. Ja nagu mulle tundub, läheb Bändomaania korraldajatele peale üldse vähe karmim stiil.. elektripillid on saagimiseks ja trummid lõhkumiseks. Mis siis ikka, küllap on meie edu suurem järgmisel aastal! Hetkel on aga meie proovid olnud enamasti väga produktiivsed ja arengut on tunda iga proovi järel.
Vahepeal viisin auto elektriku kätte, tegi audio ja kõik korda, tunne oli hea. Mis sellest aga lõppkokkuvõttes kasu oli? Mitte midagi. Paar nädalat oli hea ringi sõita.
Eile öösel pidime Mailiisi ja Pille-Riiniga Vaarikasse minema, aga suurest tähelepanematusest suutsin autoga ilusa avarii tekitada. Riia maanteele välja keerates sõitsin sisse peateel liikuvale Škoda Superbile. Puhtast tähelepanematusest sõitsin ees liikumahakanud autole järgi. Eessõitja jõudis napilt üle tee, mina jäin avariipõhjustajaks. Minu auto keeras otsa teistpidi ja lendas poolenisti saare peale, Škoda paiskus vastassuunavööndisse. Õnneks ei saanud avariis, mis oleks võinud päris halvasti lõppeda, mitte keegi viga. Tee oli plastikut ja muud sodi täis. Hea, et Škodas olnud inimesed olid mõistlikud ja ei tekkinud ebameeldivaid vaidlusi, kutsusime politsei välja ning tegime asjad selgeks. Homme lähen kindlustusse ja vaatab, mis seal head räägitakse, aga Opeliga on vist nüüdseks kõik. Tema koht on romulas ja otsima tuleb hakata uut autot.
Tagantjärele on sellised õnnetused väga mõtlemapanevad. Siin võib mõelda kümnetele erinevatele oleks-teooriatele, kuid mis sellest tagantjärele mõtlemisest ikka kasu on. Mis on juhtunud, on juhtunud ning muuta ei saa enam midagi. Olen õnnelik selle üle, et inimestega midagi ei juhtunud, ehkki needsamad oleks-teooriad tekitavad siiamaani kõhedust. Öeldakse, et iga asi on millegi vastu hea, eks näis, mis järeldusi sellest lausest tulevikus teha võib.
Head!
